Minevikku mäletamata pole tulevikku 21. september valdek.rohtma

Minevikku viis meie 9., 10. ja 12. klassi noori Karilatsi muuseum. Valida oli erinevate programmide vahel, aga kujunes nii, et juhendajad koostasid meie jaoks põhjaliku ülevaate 100-aasta taguse Võrumaa elust-olust. Teemaks traditsioonid, kombed, elamiskultuur, põlluharimine, kohtusüsteem jpm. Põnevad olid praktilised tegevused, millega tänapäeva noor kokku ei puutugi: puude saagimine kahemehe saega, tindi ja sulega kirjutamine, käsikiviga jahvatamine. Maha peeti näidiskohtuprotsess. Tundub, et oleme ajalugu õppides nimetatud asjadega ammu kursis, aga nii see siiski pole. Ka saatvatel õpetajatel oli nende endi sõnutsi paljugi õppida.

Parimateks hindajateks on noored ise ja järgnevalt repliike kirjapandust:

• Tundub, et vanasti oli kooliskäimine praegusest piinarikkam,
• Programm oli tihe ja hinge tõmbamiseks jäi aega vähe,
• Kõik tegevused pakkusid huvi ja neid võinuks rohkemgi olla,
• Tuletati meelde ununenud asju,
• Vahva oli oma silmaga näha mineviku päriselu,
• Tegemist oli tõesti Eesti ajalooga,
• Eriti pakkusid huvi koolielu ja kohtusüsteem,,
• Mida kujutas endast tüdrukute aidas elamine
• Kasvõi rollimänguna, aga kogeda, kuidas asjad päriselt käisid

Tundub, et tihe kava ei lasknud piisavalt hinge tõmmata ja omapäi süveneda, aga seda tõsisem on põhjus tagasi minna.

Muuseumipäeva lõpetas väike viktoriin, kust saadi tagasisidet nähtu ja kuuldu kohta.

Kas lugeja teab näiteks sõna „kohtukull“ tähendust või oskab nimetada vähemalt viit vanaaja kooli karistusviisi?