Chen Yi-Chen on Taiwanist (Aasiast) pärit vahetusõpilane, kes on alates 2024. a. augustist elanud Kastre vallas Haaslava külas viieliikmelise eesti pere lisaliikmena. Elsa – see on tema ingliskeelne nimi sõprade ja pere jaoks – on Võnnu Keskkooli 10. klassi õpilane, kes on üheksa kuuga saavutanud eesti keele A2 taseme. Elsa jagab vahetusaasta kogemusi iseenda leidmisest ja proovilepanekust täiesti erinevas kultuuriruumis.
Autor: Elsa Chen Yi-Chen, Mai Aasjõe (Võnnu Keskkool)
Enamik inimesi küsib minult: „Mis tuul sind küll siia riiki tõi?“
Tegelikult ei olnudki minu motivatsioon vahetusõpilaseks saada eriti positiivne. Tahtsin lihtsalt oma koolist lahkuda. Mulle ei meeldinud seal mitte miski – isegi mitte huviring, mida ma oleksin pidanud armastama. Üheks põhjuseks olid suhted teiste õpilastega, aga ka kooli üldine õhkkond. Paraku on Taiwanis gümnaasiumi vahetamine väga keeruline, mu pere soovis samuti, et ma välismaale läheksin ning siis mõtlesingi, et kui juba võimalus on, miks mitte proovida? Halvemaks see olukord ju minna ei saa!
Miks just Eesti?
Ausalt öeldes olin ka ise üllatunud. Ma ei teadnud tol ajal Eestist mitte midagi, kuid ma ei tahtnud minna Ameerikasse ega Kanadasse – need tundusid liiga tavalised. Ma tahtsin minna Euroopasse. Üks mu unistusi oli minna Islandile, huvi pakkusid ka Norra või Rootsi, aga need olid mu pere jaoks liiga kallid riigid. Saatev organisatsioon ASSElink opens on new page soovitas mulle Eestit ja nii saigi minust esimene vahetusõpilane sellest organisatsioonist, kes tuli Eestisse.
Meenub aeg, kui olin veel väike, võib-olla esimeses klassis, siis meie pere mõtles vahetusõpilase võõrustamise peale. Aga toona arvasin, et peab sõna otseses mõttes teise inimesega „vahetusse minema“ – tema tuleb minu asemele ja mina lähen tema asemele. Alles palju hiljem sain teada, et see nii ei käi.
Kuidas möödusid esimesed päevad Eestis?
Reis Eestisse oli pikk ja väsitav. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, kohtusime esiteks kõigi selle aasta ASSElink opens on new page kaudu Eestisse tulnud vahetusõpilastega. Meil oli neli päeva kestev laager. Ausalt öeldes oli see väga kurnav, sest kohe lennukist maha astudes polnud aega puhata – pidin 24 tundi ööpäevas koos olema inimestega, keda ma polnud kunagi varem näinud. Aga just tänu nendele neljale päevale saimegi väga lähedasteks sõpradeks.
Mäletan selgelt päeva, mil kohtusin oma vahetusperega. Nad kinkisid mulle väikese taime – mõtlesin, et nad vist tõesti armastavad taimi. Nüüd saan kinnitada: see ongi tõsi! Sel päeval tulid mulle vastu isa, vend ja õde. Kui oma Haaslava koju jõudsime, tuli ema kohe uksele mind tervitama. Fotodelt paistis ta kurnatuna, seetõttu eeldasin, et ema on väga väsinud, aga tegelikult oli ta hoopis väga energiline inimene.
Minu vahetusema teeb tõesti hästi süüa – tema lasanje oli tuhat korda parem kui IKEA oma (Taiwanis olen ma lasanjet söönud ainult IKEA-s, ja seal oli see kallis!). Esimesel õhtul einestasime koos perega ning magustoit hirmutas – kogu kook oli paksult šokolaadiga kaetud ja nad andsid mulle hiiglasliku tüki. Ma proovisin seda vapralt ära süüa, aga see oli tõesti liiga magus. Mul oli piinlik öelda, et ma ei taha rohkem, nii et sõin hästi aeglaselt. Lõpuks olin ainus, kes veel laua taga kooki sõi. Õnneks tuli ema mind „päästma“ ja ütles: „Pole hullu, ta teab, et see kook on väga magus.“
Enne kooli algust veetsin nädal aega koos oma õdedega – me mängisime lauamänge, sõitsime rattaga ja tegime muud toredat. Enne minu saabumist suhtlesime e-posti teel ja juttu oli ainult kahest õest – nii et ma olin hiljem üllatunud, kui sain teada, et peres on ka väike vend.
Esimene koolipäev oli mulle suur šokk – ma ei saanud millestki aru.
11. klassis oli ainult neli poissi ja mina. Õpetajad ei saanud tunni ajal peatuda, et mind aidata, nii et sain arutada tundide sisu ainult vahetundides. Kui end tutvustasin, olid klassikaaslaste reaktsioonid väga külmad ning hakkasin endas kahtlema – kas ma siis polegi keegi eriline? Miks keegi ei taha minust midagi teada? Hiljem liitusin oma õe 10. klassiga, mis on palju suurem.
Võrdle palun koole Taiwanis ja Eestis.
Kuigi paljud räägivad, et Eesti kool on Euroopa mõistes range, siis minu arvates ei ole see nii hull. Enne kella poolt nelja on koolipäev läbi ja siis võid ise valida, kas osaled huviringides, lähed jõusaali või lihtsalt koju. Kodutöid on küll, aga mitte liiga palju. Paljud ülesanded nõuavad iseseisvat mõtlemist, arvamuse avaldamist ja uurimistööd. Kool ei pane liigset survet peale - keegi ei vihka sind kehvade hinnete pärast.
Taiwanis on koolielu väga väsitav. Peame koolis olema kell 7 hommikul, tund kestab 55 minutit, vahetunnid 5–10 minutit, lõunasöök ja puhkehetk kumbki pool tundi. Tunnid lõppevad umbes kell 17, pärast mida võib koju minna, aga siis on veel kodutööd ja esitlused.
Mina käisin tavaliselt veel pärast kooli tasulises õppimiskeskuses, mida kutsutakse buxiban. Seal õpetatakse, kuidas tõhusamalt õppida. Tegu ei ole hobiga, vaid lisaõppega, kuid enamik õpilasi käib seal, sest see aitab eksamiteks valmistuda. Buxiban algab kell 18, nii et kella 17–18 vahel läksin sööma ja sõitsin keskusesse. Õppetöö kestab kella 21ni, aga sageli oli vaja lisaks teha teste või parandada vigu. Mina lahkusin sealt tavaliselt kell 22 ja jõudsin koju umbes kell 23. Siis alles pesin, sõin midagi väikest ja alustasin kodutöödega. Magama sain tavaliselt alles kell 2 või 3 öösel. See oli minu keskkoolielu Taiwanis.
Ma rõhutan, et see oli minu elu – mõned on väga andekad ja ei pea käima buxiban’is, või valivad selle asemel midagi muud, näiteks huviringid. Mina osalesin ka huviringides, nii et tegelesin nende asjadega nädalavahetustel või koolitee ajal.
Taiwanis õpetatakse, et klass on nagu suur pere, kus peab üksteist aitama, et koos edu saavutada, aga samal ajal oleme nii liitlased kui konkurendid. Rahvast on palju ja kui silma ei paista, siis kaodki massi sisse. Seepärast arvan, et Eesti klassikaaslased jäävadki tihti lihtsalt klassikaaslasteks, kus ei ole sama tugevat ühtsustunnet. Taiwanis tunduvad klassikaaslased rohkem nagu pereliikmed, sest veedame koos rohkem aega kui oma pärisperega. Kui paluda Taiwanis õpetajal kodutöid vähendada, siis ta võib öelda, et sul on halb ajaplaneerimine. Ta võib isegi öelda, et sul on piisavalt aega kodutööde tegemiseks vahetundides. Alles Eestis koolis käies sain aru, kui ebaloogiline see tegelikult on.
Muidugi usun, et nii Eesti kui ka Taiwani haridussüsteemidel on omad head ja vead. Taiwan on küll väsitav, aga teadmised omandatakse väga põhjalikult. Eestis on õppimine rohkem suunatud mõtlemisele, arvamuste kuulamisele ja iseseisvusele.
Kuidas oled kohanenud kultuuriliste erinevustega?
Kõik erinevused, mida olen kogenud, on mulle vastuvõetavad, kuid ma ei pruugi neid alati järgida. Näiteks, mis mind väga üllatas oli, et inimesed võivad koos elada elukaaslastena, abiellumata või ka suisa avatud abieluna.
Mul on väike lugu. Rääkisin ühe sõbraga sellel teemal ja ütlesin: ,,Kui te ei abiellu oma elukaaslasega, aga teil on laps ja üks osapooltest peab lahkuma, kas siis naine on alati kaotaja?” Ta vastas mulle lihtsalt: ,,Siis pead leidma hea partneri.” See lause oli nii lihtne, aga ma mõistsin: miks peaks elama koos kellegagi, kes on sulle sobimatu?
Mis puudutab laste saamist, siis poisslaste eelistamine ei ole Taiwanis enam populaarne – riigis on üldine sündimus vähenenud. Vanasti saadi lapsi, et keegi su eest vanaduses hoolitseks - paljud eakad ei taha minna hooldekodusse, sest arvatakse, et sinna viiakse hüljatud inimesed.
Kuna mul on Eestis palju vaba aega, olen lugenud raamatuid ja kuulanud podcaste. Mulle tundub, et eurooplased väärtustavad rohkem iseseisvust ja isiklike eesmärkide saavutamist ja alles seejärel jõutakse grupi tasandile. Samas Taiwani ühiskonnas kuuleme pigem ütlust: ,,Üksi võib minna kiiresti, aga koos saab minna kaugele.” Ka kooli tasandil - Taiwanis on meie projektid sageli 4-5 inimesest koosnevates gruppides, harva on need üksi või kahekesi. Õpetajad tahavad, et õpiksime gruppides koostööd tegema ja arendaksime oma suhtlemisoskusi.
Samuti tundub mulle, et siin räägitakse asjadest otse. Mul on üks näide: Euroopa poiss avaldas armastust Aasia tüdrukule, kuid tüdruk keeldus väga delikaatselt, öeldes: ,,Mul on juba keegi.” Euroopa noormees aga ei pidanud seda keeldumiseks, vaid arvas, et tüdruk ei vastanud tema küsimusele. Tüüpiliselt ütlevad Aasia inimesed ,,mõtle järele, räägime hiljem, räägime uuesti…” selliseid ebamugavaid vastuseid, mis tegelikult on keeldumine, ei soovita otse anda. Kuigi ma ei tunne ennast otseste sõnade tõttu kunagi haavatuna, mõtlen mõnikord: ,,Vau, see on nii otsekohene!”
Ma olen ka märganud, et Aasia kultuuris on väga oluline vanemate austamine - lapsed peavad austama oma vanemaid. Eestis aga tundub, et suhe vanemate ja laste vahel on tasakaalus, kõik on võrdsed.
Viimane asi, mida olen kohanud (või on see tõesti eestlaste rahvustunne), aga te elate hetkes. Te ei räägi kuigi palju tulevikust. Ja isegi kui räägite, on teie plaanid pigem ,,kohandame siis, kui aeg tuleb”. Aasia mõtlemisviisis oleme alati planeerivad: meile meeldib kavandada, kuidas järgmised kümme aastat kulgevad. Raha säästmine on meile oluline, alates lapsepõlvest on pereliikmed alati rääkinud, kui oluline on raha säästa.
Milliseid paiku oled sel aastal külastanud?
Oma organisatsiooniga olen väljaspool Eestit külastanud ka Lätit, Rootsit ja Soomet, kuid olime seal alati vaid paar päeva, millest pool aega kulus sõidule.
Millest kõige rohkem puudust tunned?
Ma tegelikult ei igatse oma pereliikmete ega sõprade järele nii sügavalt. Muidugi tahaksin nendega rääkida, koos aega veeta, aga kõige rohkem igatsen ikkagi Aasia toite. Ma vajan tõesti ,,kuuma potti”, ,,verivorstikooki”, ,,tofu magustoitu”, piimateed ja veel paljusid Aasia toite, mida ma ei oska tõlkida.
Millist nõu annad noorele, kes soovib minna vahetusõpilaseks Taiwani? Millega peaks ta arvestama?
Kui oled õpilane ja tuled ainult üheks aastaks, siis ei pea liiga palju muretsema: sa ei puutu kokku meie hirmuäratava haridussüsteemiga. Peaasi, et oleksid koolis ,,tõsise näoga” ega magaks klassis - siis on kõik hästi.
Esimene nõuanne. Ilm Taiwanis on kohutavalt palav ja sajab pidevalt. Riided on kas higised või vihmast märjad. Talv on rohkem nagu Eesti oktoobri algus: kümme kraadi on Taiwanis juba väga külm. Hästi oluline on päiksekaitsekreem!
Teine nõuanne. Taiwanlaste inglese keele oskus on üldiselt madal, sest meie inglise keele õppimise meetodid on teie omast väga erinevad. TeIe ülesandeks on pigem valmistada ette valmista ette hiinakeelne tõlge. Siiski on enamus inimesi väga sõbralikud ja valmis aitama, küsi julgelt. Kui proovid veidigi rääkida hiina keeles, peetakse sind juba suurepäraseks. Samuti on Taiwan palju turvalisem kui enamik Euroopa riike. Näiteks kui unustad kogemata oma mootorratta võtmed ette jätta, siis mööduja, seda nähes, võtab võtmed ning paneb need mootorratta taskusse. Meile on sageli öeldud, et oleme väga unustavad, aga samas on meil suur südamesoov aidata.
Kolmas nõuanne. Taiwani elanikkond on tõesti suur (rahvastiku tihedus on 646 in/km², Eestis 30 in/km²). Metroo, bussid ja kaubanduskeskused on rahvast täis, kuigi kõikjal on konditsioneer, siis suvel on palavus ikka väga hirmus. Kui tahad välja minna, siis transpordi pärast muretsema ei pea - meie ühistranspordisüsteem on väga hea: meil on kiirrongid ja taksod, mis on palju odavamad kui Eestis. Igasse kaugemasse nurka saab minna bussiga.
Millised olid ootused vahetusaastale?
Et mul oleks palju sõpru, õpiksin mõne erilise keele, sest siis saan teistele oma oskusi näidata, lootsin külastada Eesti erinevaid paiku. Aga kui aus olla, siis mul on sõpru, aga neid ei ole palju, ma armastan eesti keelt, kuid võrreldes paljudega, olen ma ikka tavaline, ma pole külastanud paljusid kohti, aga olen käinud palju kordi samades kohtades ja iga kord avastanud midagi uut. Muidugi on natuke kahju, et ma ei ole täitnud kõiki oma ootusi, aga ma olen õppinud aktsepteerima ebaperfektsust - kui oled proovinud, siis see on juba suurepärane.
Mis on sinus eneses selle kogemuse toel muutunud?
Arvan, et vahetusaasta jooksul olen saavutanud oma suurima unistuse. Alguses ütlesin kõigile, et ma tulin Eestisse puhkama, et mõelda oma elu üle - ja ma tõesti arvan, et olen selle üle mõelnud.
Suurim muutus on see, et olen õppinud, kuidas puhata. Taiwanis olen alati olnud väga töökas; ma ei luba endale puhkeaega ning planeerin kogu oma aja. Aga sel aastal veetsin ma rahuliku ja peaaegu planeerimata aasta, õppisin elama kohas, kus pole stressi. Paljudel hetkedel mõistsin äkki, mis on elu: see on tantsimine peol muusika saatel, lõõgastav hommikune jalutuskäik metsas või lihtsalt pereliikmete ühine õhtu diivanil filmi vaadates. Ma ei ole kunagi arvanud, et olen emotsionaalne inimene, aga iga kord, kui näen elu sellisena, mõtlen ma südames: ,,Vau! Nii ongi elu.”
Olen õppinud hindama iga kohtumist, iga kingitust, kõike, mis mul on, inimesi, kes võtavad aega, et mind kuulata, hindan neid, kes on valmis mind aitama ja hindan seda võimalust, et tulin Eestisse ning kuidas see kogemus on mind muutnud.
Ma mäletan siiani, et seitsmendas klassis õppisin lauset: ,,Where are you from?” Arvasin, et ei kasuta seda elus mitte kunagi. Aga naljakal kombel on see just lause, mida kasutan iga kord, kui kohtun võõraste inimestega esimest korda. Kuidas ma toona teadsin, et mul on selline suurepärane võimalus olla sõber välismaalastega?
