Uudised

Virtuaalne tutipidu 28. aprill valdek.rohtma


Nädal tagasi saabus postkasti niisugune vahva kutse.

27.04. hommikupoolikul realiseeris seltskond 11. klassi noori mõtte keerulises hetkeolukorras mitte unustada oma koolikaaslasi. Nii see tutipäev teoks sai külaliste, pöördumiste, muusika ja mänguga. Kuulamata ei jäänud sõbralikult tögavad iseloomustused ja andmata humoorikas vanne. Siinkohal klassijuhataja Erikat iseloomustav tekst, mis õpilastele eriti hingelähedane on.

Õpetaja Erika on kindlasti kõige toredam (loe: kardetum) inimene meie koolis. Põhjuseid on mitmeid:

Tõestus 1, õpetaja Erika ootab igal hommikul ja alati kooli hilinejaid all fuajees, et nendega paar sõna vahetada.

Tõestus 2, õpetaja Erika ütleb, et kontrolltööst vabastab ainult surm. :)

Tõestus 3, õpetaja Erika käib õpilastega väljasõitudel, et iga reis meeleolukamalt kulgeks.

Tõestus 4, õpetaja Erika teab, et avalik esinemine on iga õpilase lemmiktegevus.

Tõestus 5, õpetaja Erika teab, et avalik esinemine VENE KEELE TUNNIS on iga õpilase   lemmiktegevus.

Tõestus 6, õpetaja Erika tahab, et me peale kehalist veel vene keele tunnis ka aeroobikat teeksime.

Läbi terava silma ning karmide õppetundide on õpetaja Erika õpilastes arendanud paremat enesekontrolli, distsipliini ja korrektsust.

Seetõttu teame öelda, et Õpetaja Erika Tiiman jääb kahtlemata igale Võnnu Keskkooli vilistlasele meelde.

Asjalikuma poole pealt on põhjust kaasa võtta direktor Valdek Rohtma mõtted.

 

Armsad abituriendid ja tänase päeva korraldajad!

Kummardan praeguse videoseansi kõikide liikmete ees mitmes mõttes.

Muidugi, lõpetajad, teie ees, et 12 aastat kestnud õpingute maratonis on põhidistants läbitud ja lõpukiirendus veel ees. Soovin jõudu ja jaksu!

Kummardan teie saatjate ja eskortijate ees, kes läbi kooliaja on vajadusel tegevust piiranud, vajadusel hoogu andnud, suunanud ja teie jaoks koolielu liiklust juhtinud.

Kummardan korraldajate ees. Millestki sellisest ei ole isegi ulmekirjanduses jutustatud. Virtuaalne tutipidu. See on ajaloo tegemine, mitte lihtsalt üks verstapost kohustuste reas, et endile järgmisel aastal vahva ja piduliku lõpetamise korraldamise teatepulk üle anda. 

Armsad päevakangelased, kui ansambel Põhja Tallinn poleks kirjutanud loo „Meil on aega veel“, võiks seda teie teha. See on justkui moto, mis teid minu meelest viimastel aastatel saatnud on. 

Või kui motot avada pikemalt, võiks see ehk kõlada „parem, kui keegi meid ei puutuks, sest elu väljaspool kooli on kui suurlinna tuled!!“.

Väitluskunsti olete te selgeks saanud, ja kui vaja, oskate läbi seinte minna. Ma ei tea, mida te olete lubanud teineteisele, vanematele, sõpradele ja tuttavatele, aga usun, et endale olete lubanud selle kooli lõpetada kasvõi nui neljaks. Tehke seda! Lõpetage see kool ja kaheteistaastane koolitee nii, et mitte ühegi tahu suhtes ei oleks piinlik enda ees.

Eksamid, mõned vähemasti, toimuvad. Need tuleb teha ära nii, et üllatusest kukute ise ka istuli. Nii hästi! Mina usun teisse ja tean, et vaid parim on piisav, kuid mitte küllaldane!

Täiskäik edasi!

Valdek Rohtma

 

Meie seekordse tutipäeva kohta sobiks muinasjuttude lõpule sarnane lause, et sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Päris nii see siiski polnud, sest loeb teadmine, et hoolime ja märkame.

 

Nädal tagasi saabus postkasti niisugune vahva kutse.

27.04. hommikupoolikul realiseeris seltskond 11. klassi noori mõtte keerulises hetkeolukorras mitte unustada oma koolikaaslasi. Nii see tutipäev teoks sai külaliste, pöördumiste, muusika ja mänguga. Kuulamata ei jäänud sõbralikult tögavad iseloomustused ja andmata humoorikas vanne. Siinkohal klassijuhataja Erikat iseloomustav tekst, mis õpilastele eriti hingelähedane on.

Õpetaja Erika on kindlasti kõige toredam (loe: kardetum) inimene meie koolis. Põhjuseid on mitmeid:

Tõestus 1, õpetaja Erika ootab igal hommikul ja alati kooli hilinejaid all fuajees, et nendega paar sõna vahetada.

Tõestus 2, õpetaja Erika ütleb, et kontrolltööst vabastab ainult surm. :)

Tõestus 3, õpetaja Erika käib õpilastega väljasõitudel, et iga reis meeleolukamalt kulgeks.

Tõestus 4, õpetaja Erika teab, et avalik esinemine on iga õpilase lemmiktegevus.

Tõestus 5, õpetaja Erika teab, et avalik esinemine VENE KEELE TUNNIS on iga õpilase   lemmiktegevus.

Tõestus 6, õpetaja Erika tahab, et me peale kehalist veel vene keele tunnis ka aeroobikat teeksime.

Läbi terava silma ning karmide õppetundide on õpetaja Erika õpilastes arendanud paremat enesekontrolli, distsipliini ja korrektsust.

Seetõttu teame öelda, et Õpetaja Erika Tiiman jääb kahtlemata igale Võnnu Keskkooli vilistlasele meelde.

Asjalikuma poole pealt on põhjust kaasa võtta direktor Valdek Rohtma mõtted.

 

Armsad abituriendid ja tänase päeva korraldajad!

Kummardan praeguse videoseansi kõikide liikmete ees mitmes mõttes.

Muidugi, lõpetajad, teie ees, et 12 aastat kestnud õpingute maratonis on põhidistants läbitud ja lõpukiirendus veel ees. Soovin jõudu ja jaksu!

Kummardan teie saatjate ja eskortijate ees, kes läbi kooliaja on vajadusel tegevust piiranud, vajadusel hoogu andnud, suunanud ja teie jaoks koolielu liiklust juhtinud.

Kummardan korraldajate ees. Millestki sellisest ei ole isegi ulmekirjanduses jutustatud. Virtuaalne tutipidu. See on ajaloo tegemine, mitte lihtsalt üks verstapost kohustuste reas, et endile järgmisel aastal vahva ja piduliku lõpetamise korraldamise teatepulk üle anda. 

Armsad päevakangelased, kui ansambel Põhja Tallinn poleks kirjutanud loo „Meil on aega veel“, võiks seda teie teha. See on justkui moto, mis teid minu meelest viimastel aastatel saatnud on. 

Või kui motot avada pikemalt, võiks see ehk kõlada „parem, kui keegi meid ei puutuks, sest elu väljaspool kooli on kui suurlinna tuled!!“.

Väitluskunsti olete te selgeks saanud, ja kui vaja, oskate läbi seinte minna. Ma ei tea, mida te olete lubanud teineteisele, vanematele, sõpradele ja tuttavatele, aga usun, et endale olete lubanud selle kooli lõpetada kasvõi nui neljaks. Tehke seda! Lõpetage see kool ja kaheteistaastane koolitee nii, et mitte ühegi tahu suhtes ei oleks piinlik enda ees.

Eksamid, mõned vähemasti, toimuvad. Need tuleb teha ära nii, et üllatusest kukute ise ka istuli. Nii hästi! Mina usun teisse ja tean, et vaid parim on piisav, kuid mitte küllaldane!

Täiskäik edasi!

Valdek Rohtma

 

Meie seekordse tutipäeva kohta sobiks muinasjuttude lõpule sarnane lause, et sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi. Päris nii see siiski polnud, sest loeb teadmine, et hoolime ja märkame.