Roman Fosti: "Sport aitab saada paremaks inimeseks!" 07. April valdek.rohtma
On õnneks palju tegevusi, mis pakuvad rõõmu, ja aitavad keerulisi aegu üle elada. Üheks taoliseks valdkonnaks on sport ja liikumine. Seekord kogunesime arvutite ette, et ammutada virtuaalses ruumis inspiratsiooni kohtumisest ühe väga kiire ja ägeda sportlasega, Eesti pikamaajooksjate tippu kuuluva olümpiasportlase ROMAN FOSTIGA.
Kohtumisel rääkisime spordist, sportlaseks olemisest, eeskujudest, pühendumisest. Kohtumine nimeka sportlasega oli pühendatud rahvusvahelise Valge kaardi päevale ja on osa rahvusvahelise Erasmus+ projekti INSPIRE tegevustest. Olümpiaväärtustel, respektil, sõprusel ja enesearendamisel põhineva elufilosoofia edendamisega soovib INSPIRE, et sport aitaks kujundada paremaid inimesi, kes teenivad paremat maailma.
6. aprillil tähistatakse rahvusvahelist ausa, ühendava ja ligipääsetava spordi päeva. See on kutse, kus oodatakse mõtlema spordiga seotud ideaalidele: rahule, pühendumisele, koostööle ja -eksisteerimisele. Erinevalt kollastest ja punastest kaartidest, mis sümboliseerivad karistamist spordiüritustel, on valge kaart sõnum ühtsusest ja solidaarsusest. Soovisime projekti INSPIRE ja Valge kaardi rõhuasetusega tõsta esile inimeste lugusid, kes on ükskõik mil viisil tundnud spordi positiivset mõju. Sport on suurepärane vahend diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja tee liikumiseks kaasavamasse ja rahumeelsemasse ühiskonda. Sport ühendab!
See teadmine ja globaalses maailmas elamine andsid võimaluse kodudes viibival Võnnu kooliperel videosilla vahendusel kohtuda Roman Fostiga, kes samal ajal Keenias treeninglaagris viibis ja jutuajamise hetkel kohalikus politseijaoskonnas järgmise reisi dokumente vormistamas oli.
Olime valmis selleks, et iga hetk võib side katkeda, ja nagu filmides katkevad sündmused põnevaima koha peal, juhtus ka meil. Seetõttu otsustasime koguda küsimused ja saata need teele teadmisega, et maestro neile hiljem vastab. Vahetult enne ühenduse katkemist jõudsime kokku leppida, et piirangute leevenedes on Roman Fosti oodatud kohtuma Võnnu koolipere ja ehk ka teiste meie kandi spordihuvilistega.
Ja nüüd küsimused, millele spordimees põhjalikud vastused andis.
Kas on mingi hea ja töötav nipp, kuidas ületada ebaõnnestumisi? Ebaõnnestumised on üks osa meie elust, need tulevad ja lähevad. Neist on võimalik õppida ja olla järgmine kord targem samas situatsioonis olles. Ebaõnnestumised teevad sind tugevamaks isiksuseks, kui sa ei anna alla neis olukordades. Ebaõnnestumisi ületada on võimalik ka teistelt õppides ja vältides neid vigu, see aga tuleb teadmiste omandamisega, lugedes elulugusid näiteks. Ebaõnnestumise puhul ei tohi kauaks pead norgu lasta, ja alla anda oma eesmärkide poole püüdlemisel, vaid mõtlema, kuidas edasi minna selles olukorras.
Kas on piire, millest üle enam ei saa?
EI OLE! Kõik on kinni mõtlemises ja tahtmises ning muidugi järjepidevas tugeva töö tegemises. Seda tõestas ka kaks aastat tagasi Eliud Kipchoge, kui jooksis maratoni alla kahe tunni.
Millise saavutuse üle olete kõige uhkem?
Olen uhke, et ma 2014. aastal, kui mul oli tervisega probleeme, ei andnud alla ja läksin Euroopa meistrivõistlustele, kus saavutasin hea tulemuse ja sealt edasi ükski asi ei tekitanud minus enam kõhklusi, et miski on võimatu. Olen uhke, et ma pole enda 22-st maratonist ühtegi katkestanud.
Miks tulevad Aafrikast tugevad jooksjad?
Kui palju saad laagrites olles osa kohalikult kultuurist?
Missugused on suhted kohalike sporditegijatega?
Päris head, kuna olen Itenis, mida kutsutakse Home of the Champions ja rendin apartmenti 2008. aastal olümpiahõbedale tulnud sportlasega, kellega saan hästi läbi. Samuti eks maailmarekordi omanik maratonis on sama mänedžeri all kui mina, nii et suhtlust on, kuna siin on palju tšempione.
Mis motiveerib trenni minema, enne kui liikumine ja enda ületamine muutub vajaduseks?
Esiteks ma tahan pikalt elada ja suuta trepist üles minna nii, et ma ei hingeldaks. Teiseks tahan näha, kui kaugele suudan minna maratonis. Ja muidugi spordiga saab palju häid tuttavaid ning sõpru ja reisida.
Kuidas Sa valmistud vaimselt võistlusteks?
Kui ettevalmistus on läinud hästi, siis ma ütlen endale: ” Vaata, sa oled ära teinud suure töö ja oled heas vormis, nüüd on aeg see vormistada tulemuseks. Sa saad sellega hakkama ega tohi alla anda rasketel hetkedel, kuna see on vaid korraks raske.” Vahel vaatan ka mõnda motiveerivat videot, kus olen hästi esinenud.
Kas sport aitab kujuneda paremaks inimeseks?
Ma usun, et see on üks olulistest osadest kujunemaks paremaks inimeseks. Sport õpetab järjepidevust, õpetab raskustest üle saama ja analüüsima oma sisemist potentsiaali, kuna vahel on raskemad päevad ja on väga head päevad, aga sa lähed ikka edasi. Sport õpetab ka lugupidamist ja tänulikkust, sest kunagi ei tehta üksi häid tulemusi, sul on seal palju inimesi juures: pere, füsio, treener jt.
Millised väärtused on Sulle spordis olulised?
Austa konkurente, tee ausalt ja ole tänulik abistajatele ning kaasaelajatele.
Kes on Sinu eeskujud?
Mul on palju eeskujusid. Kui ma peaks välja tooma jooksjatest siis professor Ants Nurmekivi, Pärnumaa maratoni rekordiomanik, kes nüüdseks ligi 80 - aastane aga ikka jookseb. Välismaalt Haile Gebreselassie ja Eliud Kipchoge.
Kui palju jooksed aasta jooksul?
6800km on viimased aastad olnud kokku.
Mitu paari jooksususse kulub aasta jooksul?
Ligi 1000 km paariga, nii et ca 7 paari.
Milline on olnud kõige kaunim maraton?
Austraalias, Gold Coasti maraton. Ookeani ääres joostes.
Millest mõtled maratoni ajal või on see tegelikult puhas matemaatika – millisel hetkel toit, millisel jook, kus end tagasi hoida ja kus tempot juurde lisada?
Milline küsimus andis enim mõtteainet?
Jaa, kas sport aitab saada paremaks inimeseks. Selles osas mõtlen veelgi ja arvan, et mõne aja pärast ehk lisaksin miskit veel juurde…
Siit on kohe hea üle minna meie oma tegemiste juurde, mis seotud spordi ja liikumise väärtustamisega. Valge kaardi päeva silmas pidades näeme ka ise mõndagi teises valguses.
Märtsi algusest oli võimalik osaleda WeMuuv kampaanias, mida mitmed meie koolipere liikmetest ka tegid. Tasapisi alanud kõnnikäigud tekitasid hasarti ja on praeguseks saanud igapäeva harjumuseks. Ei loeta ainult samme ja kilomeetreid, vaid nauditakse liikumist, väärtustatakse oma tervist ja süstitakse seda teadmist teistessegi.
Valge kaardi päeva puhul küsisime just lõppenud aktiivsuskampaanias WeMuuv osalenud kolleegide käest – mida tähendab ja milline mõju on Sinu jaoks spordil ja liikumisel?
Erika Tiiman: Liikumine s.o vaba hingamine, enese tunnetamine, hoog, edasiminek, "vaba pea", rõõm olemisest.
Karin Muoni: Kõige rohkem sportimise juures meeldib mulle see tunne, mis mul peale treeningut on, see mõnus valu, mis lihastes tunda annab. Ning millist naudingut pakub paranenud rakkude koorimine peopesadest! See sportimise järel olev ajukeemia, mis lubab mul töötada 1,7 koormusega, sest pea lõikab ja mõte on selge. Sport aitab mul olla väärtuslikum ema, naine ja ühiskonna liige, mil püüan oma teadmisi jagada järeltulevate põlvedega
Ene Runno: Ma ei julge rääkida sportimisest, küll aga liikumisest. Liikumine on minu jaoks eelkõige puhkus, rõõm koduümbruse loodusest ning värskest õhust( viimasel ajal ka kaaslastest) ja mõtete puhastamine. Aga väga paljus on liikumise ajendiks ka eeskuju oma lastele ja oma klassile. Tahan, et laps läheb ujumistrenni- ujun ise, tahan, et ta suusataks- teen seda ka ise; tahan, et klass suusataks - vean nad sinna ja olen ise rivi eesotsas ja taga ja keskel.
Reet Saksing: Kui ma hommikuti pärast nelja kilomeetrit ratta seljast maha koperdan, siis on mul vähemalt jumet näos. Rõõmustan, et viitsin ratta garaažist välja lükata ja ei luni abikaasat, et ta mind autoga ära viiks. Minu puhul on see tee diivanilt ukseni tehtud. Ma ei räägi siinkohal spordist, aga liikumine seegi.
Riina Võikar: Liikumine= sõltuvus. Oled justkui igiliikur: hoog sees ja muudkui edasi! Kui mõni päev möödub koduste askelduste näol, pole see ikka see kehaline pingutus, mis saabub peale tempokat kõndi või tantsutrenni. Viimane on momendil pausile pandud... Üha sagedamini sammub minu kõrval ka lapselaps. Mõtted saavad selgeks, maailma asjad saavad arutatud ja enesetunne muutub üha paremaks... Ja mis kõige tähtsam- see on minu kvaliteetaeg ja naljalt sellest ei loobu!
Evelin Villak: Minu jaoks on liikumine puhkus, mis paneb silma särama. Sport aga minu kvaliteetaeg kõige vanema pojaga, ühtlasi ka mõnus pingutus mulle endale.
Meelis Kuldkepp: Minu jaoks on sport enda proovilepanek ja võistlus iseendaga. Sportides käin ma muust maailmast puhkamas. Terves kehas terve vaim!
Simo-Jarek Zaranek: Minu jaoks on sport meditatsioon. Aitab varajaste sammude seltsis planeerida tegusa päeva ning annab päeva peale võimalusi astuda sammukesi ka tagasi, et mõtiskleda maailma üle. Mida rohkem ma liigun, seda rohkem ma jõuan. Sport laeb akusid!
Valdek Rohtma: Sport on minu jaoks elu loomulik osa. Sport on puhkus, on lõõgastumine, on võimalus keskenduda millelegi muule ja selle raames on võimalik mõtteid korrastada. Meeletult palju võimalusi, vaheldusrikkust ja see aitab olla tasakaalukam, pühendunum ja olla mina ise. Tehes sporti on see kui enesearengu programm, sest selle sees toimub ettevalmistus, planeerimine, teostamine, hindamine ja kogemusest õppimine. Sport õpetab elama!
Need olid meie lood, aga iga Valge kaardi taga on lugu. Head mõtisklemist, milline on Sinu oma ja mida tähendab Sinule sport ning liikumine! Valge kaardi kampaania missiooniks on muuta maailma paremaks ja juhtida tähelepanu kitsaskohtadele. Eestis keskenduti seekordse Valge kaardi päeva puhul märkamisele. Turvaline sport on lugupidamine, õiglus ja igasuguse tahtliku vägivalla puudumine. Ent ometi leidub neid, kellel on turvalise spordi nautimine tehtud võimatuks. Leidub neid, kes ei julge midagi öelda, vastu hakata. Nad kannatavad. Märkame abivajajaid! Kui tekib kahtlus, et keegi võib abi vajada, anna märku ohvriabi kriisitelefonil 116 006, lasteabitelefonil 116 111 või www.lasteabi.ee.
Märkamine on hoolimine. Märkame üheskoos!
Valdek Rohtma
On õnneks palju tegevusi, mis pakuvad rõõmu, ja aitavad keerulisi aegu üle elada. Üheks taoliseks valdkonnaks on sport ja liikumine. Seekord kogunesime arvutite ette, et ammutada virtuaalses ruumis inspiratsiooni kohtumisest ühe väga kiire ja ägeda sportlasega, Eesti pikamaajooksjate tippu kuuluva olümpiasportlase ROMAN FOSTIGA.
Kohtumisel rääkisime spordist, sportlaseks olemisest, eeskujudest, pühendumisest. Kohtumine nimeka sportlasega oli pühendatud rahvusvahelise Valge kaardi päevale ja on osa rahvusvahelise Erasmus+ projekti INSPIRE tegevustest. Olümpiaväärtustel, respektil, sõprusel ja enesearendamisel põhineva elufilosoofia edendamisega soovib INSPIRE, et sport aitaks kujundada paremaid inimesi, kes teenivad paremat maailma.
6. aprillil tähistatakse rahvusvahelist ausa, ühendava ja ligipääsetava spordi päeva. See on kutse, kus oodatakse mõtlema spordiga seotud ideaalidele: rahule, pühendumisele, koostööle ja -eksisteerimisele. Erinevalt kollastest ja punastest kaartidest, mis sümboliseerivad karistamist spordiüritustel, on valge kaart sõnum ühtsusest ja solidaarsusest. Soovisime projekti INSPIRE ja Valge kaardi rõhuasetusega tõsta esile inimeste lugusid, kes on ükskõik mil viisil tundnud spordi positiivset mõju. Sport on suurepärane vahend diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja tee liikumiseks kaasavamasse ja rahumeelsemasse ühiskonda. Sport ühendab!
See teadmine ja globaalses maailmas elamine andsid võimaluse kodudes viibival Võnnu kooliperel videosilla vahendusel kohtuda Roman Fostiga, kes samal ajal Keenias treeninglaagris viibis ja jutuajamise hetkel kohalikus politseijaoskonnas järgmise reisi dokumente vormistamas oli.
Olime valmis selleks, et iga hetk võib side katkeda, ja nagu filmides katkevad sündmused põnevaima koha peal, juhtus ka meil. Seetõttu otsustasime koguda küsimused ja saata need teele teadmisega, et maestro neile hiljem vastab. Vahetult enne ühenduse katkemist jõudsime kokku leppida, et piirangute leevenedes on Roman Fosti oodatud kohtuma Võnnu koolipere ja ehk ka teiste meie kandi spordihuvilistega.
Ja nüüd küsimused, millele spordimees põhjalikud vastused andis.
Kas on mingi hea ja töötav nipp, kuidas ületada ebaõnnestumisi? Ebaõnnestumised on üks osa meie elust, need tulevad ja lähevad. Neist on võimalik õppida ja olla järgmine kord targem samas situatsioonis olles. Ebaõnnestumised teevad sind tugevamaks isiksuseks, kui sa ei anna alla neis olukordades. Ebaõnnestumisi ületada on võimalik ka teistelt õppides ja vältides neid vigu, see aga tuleb teadmiste omandamisega, lugedes elulugusid näiteks. Ebaõnnestumise puhul ei tohi kauaks pead norgu lasta, ja alla anda oma eesmärkide poole püüdlemisel, vaid mõtlema, kuidas edasi minna selles olukorras.
Kas on piire, millest üle enam ei saa?
EI OLE! Kõik on kinni mõtlemises ja tahtmises ning muidugi järjepidevas tugeva töö tegemises. Seda tõestas ka kaks aastat tagasi Eliud Kipchoge, kui jooksis maratoni alla kahe tunni.
Millise saavutuse üle olete kõige uhkem?
Olen uhke, et ma 2014. aastal, kui mul oli tervisega probleeme, ei andnud alla ja läksin Euroopa meistrivõistlustele, kus saavutasin hea tulemuse ja sealt edasi ükski asi ei tekitanud minus enam kõhklusi, et miski on võimatu. Olen uhke, et ma pole enda 22-st maratonist ühtegi katkestanud.
Miks tulevad Aafrikast tugevad jooksjad?
Kui palju saad laagrites olles osa kohalikult kultuurist?
Missugused on suhted kohalike sporditegijatega?
Päris head, kuna olen Itenis, mida kutsutakse Home of the Champions ja rendin apartmenti 2008. aastal olümpiahõbedale tulnud sportlasega, kellega saan hästi läbi. Samuti eks maailmarekordi omanik maratonis on sama mänedžeri all kui mina, nii et suhtlust on, kuna siin on palju tšempione.
Mis motiveerib trenni minema, enne kui liikumine ja enda ületamine muutub vajaduseks?
Esiteks ma tahan pikalt elada ja suuta trepist üles minna nii, et ma ei hingeldaks. Teiseks tahan näha, kui kaugele suudan minna maratonis. Ja muidugi spordiga saab palju häid tuttavaid ning sõpru ja reisida.
Kuidas Sa valmistud vaimselt võistlusteks?
Kui ettevalmistus on läinud hästi, siis ma ütlen endale: ” Vaata, sa oled ära teinud suure töö ja oled heas vormis, nüüd on aeg see vormistada tulemuseks. Sa saad sellega hakkama ega tohi alla anda rasketel hetkedel, kuna see on vaid korraks raske.” Vahel vaatan ka mõnda motiveerivat videot, kus olen hästi esinenud.
Kas sport aitab kujuneda paremaks inimeseks?
Ma usun, et see on üks olulistest osadest kujunemaks paremaks inimeseks. Sport õpetab järjepidevust, õpetab raskustest üle saama ja analüüsima oma sisemist potentsiaali, kuna vahel on raskemad päevad ja on väga head päevad, aga sa lähed ikka edasi. Sport õpetab ka lugupidamist ja tänulikkust, sest kunagi ei tehta üksi häid tulemusi, sul on seal palju inimesi juures: pere, füsio, treener jt.
Millised väärtused on Sulle spordis olulised?
Austa konkurente, tee ausalt ja ole tänulik abistajatele ning kaasaelajatele.
Kes on Sinu eeskujud?
Mul on palju eeskujusid. Kui ma peaks välja tooma jooksjatest siis professor Ants Nurmekivi, Pärnumaa maratoni rekordiomanik, kes nüüdseks ligi 80 - aastane aga ikka jookseb. Välismaalt Haile Gebreselassie ja Eliud Kipchoge.
Kui palju jooksed aasta jooksul?
6800km on viimased aastad olnud kokku.
Mitu paari jooksususse kulub aasta jooksul?
Ligi 1000 km paariga, nii et ca 7 paari.
Milline on olnud kõige kaunim maraton?
Austraalias, Gold Coasti maraton. Ookeani ääres joostes.
Millest mõtled maratoni ajal või on see tegelikult puhas matemaatika – millisel hetkel toit, millisel jook, kus end tagasi hoida ja kus tempot juurde lisada?
Milline küsimus andis enim mõtteainet?
Jaa, kas sport aitab saada paremaks inimeseks. Selles osas mõtlen veelgi ja arvan, et mõne aja pärast ehk lisaksin miskit veel juurde…
Siit on kohe hea üle minna meie oma tegemiste juurde, mis seotud spordi ja liikumise väärtustamisega. Valge kaardi päeva silmas pidades näeme ka ise mõndagi teises valguses.
Märtsi algusest oli võimalik osaleda WeMuuv kampaanias, mida mitmed meie koolipere liikmetest ka tegid. Tasapisi alanud kõnnikäigud tekitasid hasarti ja on praeguseks saanud igapäeva harjumuseks. Ei loeta ainult samme ja kilomeetreid, vaid nauditakse liikumist, väärtustatakse oma tervist ja süstitakse seda teadmist teistessegi.
Valge kaardi päeva puhul küsisime just lõppenud aktiivsuskampaanias WeMuuv osalenud kolleegide käest – mida tähendab ja milline mõju on Sinu jaoks spordil ja liikumisel?
Erika Tiiman: Liikumine s.o vaba hingamine, enese tunnetamine, hoog, edasiminek, "vaba pea", rõõm olemisest.
Karin Muoni: Kõige rohkem sportimise juures meeldib mulle see tunne, mis mul peale treeningut on, see mõnus valu, mis lihastes tunda annab. Ning millist naudingut pakub paranenud rakkude koorimine peopesadest! See sportimise järel olev ajukeemia, mis lubab mul töötada 1,7 koormusega, sest pea lõikab ja mõte on selge. Sport aitab mul olla väärtuslikum ema, naine ja ühiskonna liige, mil püüan oma teadmisi jagada järeltulevate põlvedega
Ene Runno: Ma ei julge rääkida sportimisest, küll aga liikumisest. Liikumine on minu jaoks eelkõige puhkus, rõõm koduümbruse loodusest ning värskest õhust( viimasel ajal ka kaaslastest) ja mõtete puhastamine. Aga väga paljus on liikumise ajendiks ka eeskuju oma lastele ja oma klassile. Tahan, et laps läheb ujumistrenni- ujun ise, tahan, et ta suusataks- teen seda ka ise; tahan, et klass suusataks - vean nad sinna ja olen ise rivi eesotsas ja taga ja keskel.
Reet Saksing: Kui ma hommikuti pärast nelja kilomeetrit ratta seljast maha koperdan, siis on mul vähemalt jumet näos. Rõõmustan, et viitsin ratta garaažist välja lükata ja ei luni abikaasat, et ta mind autoga ära viiks. Minu puhul on see tee diivanilt ukseni tehtud. Ma ei räägi siinkohal spordist, aga liikumine seegi.
Riina Võikar: Liikumine= sõltuvus. Oled justkui igiliikur: hoog sees ja muudkui edasi! Kui mõni päev möödub koduste askelduste näol, pole see ikka see kehaline pingutus, mis saabub peale tempokat kõndi või tantsutrenni. Viimane on momendil pausile pandud... Üha sagedamini sammub minu kõrval ka lapselaps. Mõtted saavad selgeks, maailma asjad saavad arutatud ja enesetunne muutub üha paremaks... Ja mis kõige tähtsam- see on minu kvaliteetaeg ja naljalt sellest ei loobu!
Evelin Villak: Minu jaoks on liikumine puhkus, mis paneb silma särama. Sport aga minu kvaliteetaeg kõige vanema pojaga, ühtlasi ka mõnus pingutus mulle endale.
Meelis Kuldkepp: Minu jaoks on sport enda proovilepanek ja võistlus iseendaga. Sportides käin ma muust maailmast puhkamas. Terves kehas terve vaim!
Simo-Jarek Zaranek: Minu jaoks on sport meditatsioon. Aitab varajaste sammude seltsis planeerida tegusa päeva ning annab päeva peale võimalusi astuda sammukesi ka tagasi, et mõtiskleda maailma üle. Mida rohkem ma liigun, seda rohkem ma jõuan. Sport laeb akusid!
Valdek Rohtma: Sport on minu jaoks elu loomulik osa. Sport on puhkus, on lõõgastumine, on võimalus keskenduda millelegi muule ja selle raames on võimalik mõtteid korrastada. Meeletult palju võimalusi, vaheldusrikkust ja see aitab olla tasakaalukam, pühendunum ja olla mina ise. Tehes sporti on see kui enesearengu programm, sest selle sees toimub ettevalmistus, planeerimine, teostamine, hindamine ja kogemusest õppimine. Sport õpetab elama!
Need olid meie lood, aga iga Valge kaardi taga on lugu. Head mõtisklemist, milline on Sinu oma ja mida tähendab Sinule sport ning liikumine! Valge kaardi kampaania missiooniks on muuta maailma paremaks ja juhtida tähelepanu kitsaskohtadele. Eestis keskenduti seekordse Valge kaardi päeva puhul märkamisele. Turvaline sport on lugupidamine, õiglus ja igasuguse tahtliku vägivalla puudumine. Ent ometi leidub neid, kellel on turvalise spordi nautimine tehtud võimatuks. Leidub neid, kes ei julge midagi öelda, vastu hakata. Nad kannatavad. Märkame abivajajaid! Kui tekib kahtlus, et keegi võib abi vajada, anna märku ohvriabi kriisitelefonil 116 006, lasteabitelefonil 116 111 või www.lasteabi.ee.
Märkamine on hoolimine. Märkame üheskoos!
Valdek Rohtma
